Aleksander Suuman „Mäng Viiki”

Torm vaibus ning lähenesin saarele. Jälgisin luiki, kuidas nad lendasid mu ümber. Luiged olid imeilusad ja lumivalged. Nende välimust pole võimalik kirjeldada. Ma pole kindel, kas need linnud üldse olid seal. Võisin ka seda kõike ette kujutada. Kust võisid nad üldse tulla? Kas Antimaalt, Toonelast või hoopis maalt? Järgisin tuletorni signaale ja maabusin saarel. Jõudis kätte öö. See oli midagi hoopis muud, kui lihtne jahedus. Tõusis ka torm ja maale tuiskas lumi. Puhkasin rahulikult ja nägin unes, kuidas suure nüri noaga randvallilt merikapsa lehti nüsisin.
Algas järjekordne tormiline päev. Tõusin Vesikaare Panga peale ning vaatasin ringi ja jälgisin loodust. Öösel oli sadanud palju lund ning pääsemiseks polnud lootustki.
Neljandal päeval ootasin jääd lõhkuvat tuult või külma. Lõin nõmmel jalutades aega surnuks.
Viiendal päeval püüdsin põgeneda. Mind saatis üks külamees, kel vuhises habe taga nagu fööniks. Teda kutsutavat siin kandis mereröövliks. Algselt läks rännak libedalt, kuid siis leidsin end Näkisilmast. Tuli tagasi minna.
Kuuendal päeval polnud enam kindel, kas olin elus. Saar justkui hoidis mind enda juures kinni.
Lõpuks üheksandal päeval lasi saar mind vabaks. Läks kaua aega, kuni saar mu silmapiirilt kadus. Värisedes roomasin üle pika jää. Mulle meenusid luiged. Nüüd häbenesin enda saavutusi, mille üle olin varem uhke olnud. Olin õnnelik, et minu ränd ei olnud luigelend.